Freinet’
vaatenurk lapsekesksele pedagoogikale on üpris lai. Ühelt poolt käsitleb ta
maailmavaatelisi ja ühiskonna struktuuri puudutavaid küsimusi, teisalt on tema
kirjutistes tegevpedagoogildele suunatud konkreetseid, päris üksikasjalikkegi
juhiseid ja kutsutakse tänapäeval mitut moodi- töökool, katsetav kool.
Celestine Freinet peab paremaks kooli, mis toimib nagu suur pere. Ta leiab, et
lapsed tuleb vabastada kooli autoritaarsest ja karistavast painest, et nad ei
tunneks hirmu kooli ees (Hytönen 2000) soovitusi.
Ei ole ühtset
õppeplaani, õppekirjandust ega kohustuslikku tulemuste kontrollimist
(kontrolltööd, eksamid ja nii edasi). Töö toimub enamasti vaikselt ja
töötatakse iseseisvalt, kuna igaüks läheneb edasi oma plaani järgi ja talle
sobivad tempoga. 45- minutilisi tavapikkusega tunde ei ole, ühe ainega
tegeletakse nii kaua, kui vaja (Tuulik 2001).
Töökool ei tähenda
seda, et kooli vaimne ja kunstiline tegevus jääks tööõpetuse varju. Freinet
kritiseerib väikelaste kasvatuses ja kodudes omaksvõetud kasvatuspraktikat, kus
lastele ei anta võimalust töötamiseks. Lastele ei anta ühtki tööriista, vaid
ainult mängiasju, mis teevad neist väiksed tuuletallajad-kuningad.
„Õpetamise ja
kooli eelduseks on õpetaja usk, et iga laps tahab õppida ning areneda ning see
areng sõltub tingimustest, millesse ta on asetatud“ (Kuurme 1996: 27)
Kool peab
ühiskonna arenguga kaasas käima. Kool on avatud- raamatud ja kogutud
tekstiteadmised jäävad kõrvale. Freinet eelistab õppimist läbi praktilise
tegevuse mitte läbi raamatutarkuse. Nii palju, kui võimalik ollakse tegeliku
tööelu ja looduse keskel ning õpitakse sealt (Tuulik 2001).
Tehakse palju
rühmatööd, kus kirjanduse abil jõutakse ise tulemuseni, mis tervikuna ette
kantakse. Osade kaupa õppimist ja vastamist ei ole. Õpilane liigub edasi talle
sobiva tempoga, hindeid lastele ei panda, kuid õpetaja annab igal nädalal
hinnangu lapse töödest, käitumisest (Hytönen 2000).
Kord ja
distsipliin on väga oluline, see annab lapsele turvalisuse tunde ja teadmise,
et temast hoolitakse (Tiko, Tulva 1999).
Koolimaja ja
kooliaia eest hoolitsemine on laste töö, see õpetab neile vastutustunnet,
kohusetunnet ja õpetab veel ka üksteisega läbisaamist, arvestamist.
Kooli üldiste
reeglite kõrval on igas klassis oma reeglid, mis koostatakse üheskoos ja mida
vajaduse korral täiendatakse. Need on seinale kinnitatud nii, et kõigile kodu
aeg nähtaval (Tuulik 1995).
KOOLIREEGLID:
·
palume
sõnakorda;
·
räägime
ainult tõtt;
·
me
ei pilka kedagi;
·
oleme
kõigiga viisakad;
·
laseme
üksteisel rahulikult töötada;
·
palume
andeks, et keegi ei oleks pahane;
·
anname
andeks;
·
me
ei tõrju kedagi kõrvale;
·
teeme
kõik oma tööd hoolikalt;
·
peame
oma klassi korras.
Ühiselu küsimusi
kaalutakse igal reedel klassinõukogu koosolekul. Koosolekut juhatab õpilane,
õpetajal on võrdselt lastega üks hääl- püütakse jõuda positiivse tulemuseni
ilma karistamata. Tavaliselt on pingid klassis asetatud ringikujuliselt, et
kõik üksteisst näeksid ning oleks kerge ümberpaigutusi teha.
Igas klassis on
jutunurk, kus on võimalik oma probleemidest rääkida, südant kergendada ning
vabaneda muredest (Tuulik 2001).
